Tukasta, hing, tukasta!

Sel mitte-kunagi-ärasõitmise eelõhtul
Pole vähemalt vaja kohvreid valmis panna
Ega sirgeldada paberitükkidele märkmeid
Koos sellega kaasas käivate tahtmatute unustamistega
Järgmise päeva veel vaba poole osas.

Mitte midagi pole vaja teha
Mitte kunagi ärasõitmise eelõhtul.
Suur rahulikkus, et sul pole isegi enam midagi
Mille pärast rahulik olla!
Suur ükskõiksus, millel pole isegi enam tahtmist õlgu kehitada,
Kui vaene tüdimus jõuab omadega sinnapoole tüdimust
Ja suubub vabatahtlikult ei kuhugi.
Suur rõõm, et pole enam vaja rõõmus olla,
Justkui ootamatu õnn, kui oled selja pööranud.

Kui mitu kuud juba ma elan
Seda mõtlemise vegetatiivset elu!
Kõik päevad sine linea…

Rahulikkus, jah, rahulikkus…
Suur rahulikkus…
Milline puhkus, pärast kõiki neid reise, füüsilisi ja psüühilisi!
Ainult tohtida vaadata suletud kohvreid, nii nagu ei vaatakski midagi!
Tukasta, hing, tukasta!
Naudi seda, tukasta!
Tukasta!

Seda pole kuigi palju, seda aega, mis sulle antud on! Tukasta,
Sel mitte kunagi ärasõitmise eelõhtul!…


/fernando pessoa
[27. september 1934]