Vabadus, jah, vabadus!
Tõeline vabadus!
Mõelda ilma ihade ja veendumusteta,
Olla iseenda peremees, olemata romaanide mõju all!
Eksisteerida ilma Freudi ja aeroplaanideta,
Ilma moodsate kõrtsideta, olgu või ainult hinges, ilma kiiruseta, olgu või väsimuseski!
Ringiuitamise, terve mõtlemise vabadus, loomulike asjade armastamine,
Vabadus armastada moraali, mis igal juhul tuleb elule anda!
Justkui kuuvalgus, kui pilved lähevad laiali,
Mu palvetava lapsepõlve suur kristlik vabadus
Laotab korraga oma hõbemantli kogu maa ja minugi peale…
Vabadus, selge mõtlemine, korrastatud argumendid,
Juriidiline arusaam teiste hingest kui millestki inimlikust,
Rõõm, et sul on kõik need asjad ja et sa võid veel üks kord
Nautida maal olemist ilma mingi viiteta millelegi
Ja juua vett, nagu selles oleksid koos kõik maailma veinid!
Sammud, putha lapse väiksed sammukesed…
Hea eidekese naeratus…
Tõsise sõbra käepigistus…
Mis elu see minu elu küll olnud on!
Ainult üks ootamine reisijate varjualuses!
Vaid see, mis elu formularide lahtrites ette on antud!
Mul on janu, vägev ja terve. Andke mulle vabadust,
Ulatage seda mulle vanas kruusis, mis seisis kannu kõrval
Mu vana lapsepõlve maamajas…
Ma jõin, külm kruus käes higistamas,
Ma olin värske, vesi oli värske,
Ja et mul polnud peas mingit jama, olin ma vaba.
Mis on järel sellest kruusist ja sellest süütusest?
Mis on järel sellest, mis ma oleksin pidanud olema?
Ja kui maha arvata see iha vabaduse, õhu, hea järele, siis mis minust endast järel on?
[17. august 1930]
fernando pessoa